Jevgeni Griškovetsi "LINN"
Tõlkija: Tiit Alte
Lavastaja: Lembit Peterson
Kunstnik: Andri Luup
Osades: Anneli Tuulik, Marius Peterson, Kristo Toots, Lembit Peterson, Tarmo Song
Lavastuse videotreiler: http://vimeo.com/62230334
Fotod: http://www.theatrum.ee/galerii/linn
Etendused toimuvad 15. ja 16. märtsil 2020. aastal kell 19.00 Theatrumi saalis (Vene 14).
Etendus on kahes vaatuses ja lõpeb 21.30.
* * *
Jevgeni Griškovets, autor keda on nimetatud ka „viimaseks linnaromantikuks“, jutustab näidendis “Linn” Sergei Basini („meie aja kangelase“) kaudu tragikoomilise loo N. firmas töötavast kriisiseisundis intelligendist, kes kavatseb ja ei kavatse, otsustab ja ei otsusta sõita teise linna. Teadmata millisesse, teadmata, millal ta tagasi tuleb. Sõita mitte millegi pärast, lihtsalt selleks, et saada ära sellest linnast, kus tal iseenesest kõik väga hästi laabub. Enne ärasõitu peab ta rea kõnelusi oma lähedastega – abikaasa, sõbra ja isaga. See on lugu kahest linnast ja vajadusest elu mõtte järele.
“Kõige raskem on olla siis, kui me ei tea, mille nimel elada. Kuid ühel hetkel peab igaüks küsima, miks ta midagi teeb ja leidma vastuse, mis suudab selle küsimuse üles tõsta. Selle küsimuse ette pannakse meid kõiki sõltumata sellest, kas oleme julged, aga vastamine eeldab julgust. Nagu ütles minu õpetaja Karl Ader: «Seda mõõka, mida te enda vastu tarvitate, ärge laske rooste minna.» Ka teatri üks aspekt võiks olla see, et inimene saab nende asjade üle koos näitlejatega mõtiskleda. Küsimine elu mõtte järele on omane inimesele, mitte loomale. Kits või orav on väga sümpaatsed, aga nad ei küsi kunagi, miks ma hüppan?” (Lembit Peterson intervjuus Postimehele 7.06.2008)
Jätkates vene klassikalisest kirjandusest tuttavaid teemasid, toob Venemaa ja Euroopa teatrilavadel paljumängitav Griškovets samas meie ette tänase päeva tegelased, kes oleksid otsekui meie endi pealt maha kirjutatud.
Lavastus pälvis 2009. aasta märtsis mitmeid teatri aastaauhindu: Lembit Peterson (lavastajaauhind), Marius Peterson (meesnäitleja ja muusikalise kujunduse auhind).
Katkendeid vastukajadest:
“Theatrumi lavastused võivad meeldida või mitte meeldida, need võivad isegi mingis mõttes (näiteks oma kindlameelsusega või hillitsetusega) tänapäevase trendika inimese vihale ajada. Kuid kahtlemata on selge see, et salajasel moel, ilma plakatite ja röökimiseta levitatav sõnum ei saa üht mõtlevat inimest päris puudutamata jätta. Ega saa puudutamata jätta ka mittemõtlevat inimest, sest mingi metatasandil asetsev olulisuse lihtsus (või siis hoopis lihtsuse olulisus?) sööbib iseseisvalt publikusse. /---/ ...pessimisti ja rõõmsameelse küünikuna rõõmustab mind see, et tükk omale eelnevalt seatud eesmärgi täitis – pakkus võimaluse koos näitlejatega mõelda ja omi mõtteid korrastada. Vaadelgem seda fakti linnas ja teatrites toimuva taustal, valitsusest rääkimata...”
Rait Avestik (Postimees 19.06.2008)
“Lembit Petersoni minimalistlik, sõna-, mõtte- ja suhtetäpsusele keskenduv lavastus on Theatrumile väga tunnuslik. /---/ Täiskasvanud läbinägelikkus inimloomuse suhtes, egoismi lahkamine skalpelliga kirurgi vastutustundlikus käes. Marius Petersoni näitlejakiirgus võimaldab taas heleda ja tumeda pooluse intrigeerivat tasakaalu, juuspeenel köiel balansseerimist. /---/ Lembit Petersonile on ainuomane, kuidas ta viib lavalt lahkudes kaasa inimeseks olemise saladuse, aga jätab vaatajale võimaluse kaasa ja järele mõelda. Lootust usaldada. Selgusele jõudmiseni.”
Pille-Riin Purje (Teater. Muusika. Kino 10. 2008)
“Isa-poja kohtumine Theatrumi „Linnas”, kus mõlemad tegelikult ju teineteise argumente vaikimisi mõistavad, on üks paremaid näitlejaduosid, mida mul viimase aasta jooksul on õnnestunud näha. Iga repliik, ehkki ettearvatav, on üllatus ja näitlejad joonistavad olukorra välja viimsete detailideni. /---/ Marius Petersoni rolli kohta võiks korrata Jaan Krossi alapealkirja näidendile „Vend Enrico ja tema piiskop” — „ühtedele farss, teistele draama nagu alati”. Ta mängib sisekriisi nii, et vaataja võib ise mõistatada, kas nutta või naerda. Ja õigupoolest ongi lavastuse erinevatel mängukordadel õhustik saalis üsna erinev — kord asjalik, kord filosoofiline. Küllap sõltub see peale näitleja õhtuti erinevast enesetundest ka publikust — kord mõjub „Linn” argise loona vaimsest tupikust, kord mõistujutuna ideaalide kratsimisest hinges, kui aeg muudkui lendab ja lendab. /---/ Vene keskealise põlvkonna esikriitik Marina Davodova avaldas pärast muidu sümpaatset „Linna” lavastust teatris Draamakunsti Kool (Moskvas) kahtlust, kas „Linnale” üldse leiduks lavastaja, kes kõik selle näidendi nüansid välja suudab tuua. Eestis leidus.”
Laur Kaunissaare (Teater. Muusika. Kino 02. 2009)
“Ma nägin seda tükki hea hulk aega tagasi, aga see õhin ja elevus, soov kuulutada tuttavatele, et minge kindlasti vaatama, et on hea asi, et kõnetab, on hästi meeles. Et ei ole liiga pikk ega liiga lühike, ei liiga keeruline ega liiga lihtne. Ja et Theatrumi saal on just täpselt nii väike, et kogemus on vahetum kui suures teatris, kus teise rõdu kolmandasse ritta ei pruugi niisugune minimalistlik, aga täpselt timmitud sõna kohale jõuda.”
Margit Tõnson (Areen 26.09.2008)
