Maksim Gorki
Lavastaja: Uku Uusberg (Eesti Draamateater)
Kunstnik: Martin Mikson
Kostüümikunstnik: Reet Aus
Valguskujundaja: Emil Kallas
Osades: Rain Simmul, Külli Teetamm, Liis Lass, Andres Raag, Kristjan Üksküla, Andero Ermel, Evelin Võigemast, Hele Kõrve, Epp Eespäev, Allan Noormets, Mart Toome, Alo Kõrve, Argo Aadli, Aleksander Eelmaa (Eesti Draamateater), Märt Pius, Mikk Jürjens, Kalju Orro, Tõnn Lamp, Hardi Möller (külalisena)
Esietendus: 24. märts 2018
Mängukoht: Põrgulava
Kestus: 3 tundi 20 minutit, kahes vaatuses
28. märtsil sada viiskümmend aastat tagasi sündis Nižni Novgorodis tisleri perekonda poiss nimega Aleksei Maksimovitš Peškov, kes läks hiljem maailma kirjanduslukku kui sotsialistliku realismi suurkuju Maksim Gorki (1868—1936).
„Põhjas“ etendus esmakordselt Moskva Kunstiteatris aastal 1902, mil noorest autorist ei olnud veel saanud mõjuvõimsat poliitilist figuuri ega ikooni, ning andis suure tõuke Gorki karjäärile. Polüfoonilises, rikkalikus laadis kirjutatud „Põhjas“, mis on rajatud peamiselt tugevatele karakteritele, erineb omajagu Gorki hilisemast, ideoloogiliselt karmimast loomingust. Liialdamata võib seda nimetada Gorki kõige tuntumaks näidendiks, mis on andnud alust tuhandetele käsitlustele üle maailma.
Eestis jõudis „Põhjas“ esmakordselt lavale 1903. aastal Estonias, Willem Thali ja Paul Pinna koostöös. Linnateatri/Noorsooteatri repertuaaris oli sama näidend aga viimati viiskümmend aastat tagasi, mil tähistati Gorki sajandat sünniaastapäeva (lavastas Kalju Komissarov lavakunstikateedri III lennu tudengitega).
Näidendi tegevus toimub vaeste öömajas, mille peremees Kostõljov üürib keldrikorrusel voodikohti neile, kes endale paremat eluaset lubada ei saa. Mõistagi kogub niisugune ühiselamu oma katuse alla kireva seltskonna, kelle hulgast võib leida nii käsitöölisi ja turukaubitsejaid kui ka pikanäpumehi ja tänavatüdrukuid, sekka mõni vaesunud aristokraat või kunstitegelane. Ühel päeval saabub Kostõljovi juurde öömajale rändur Lukaa, kes ilmub vaikselt ja kaob sama vaikselt, tuues üüriliste igapäevaelus ometi kaasa seletamatu lainetuse nagu tiigivette pillatud kivi, mis põhjamuda üles keerutab.
Tõde on põhjas.
Lavastaja: Uku Uusberg (Eesti Draamateater)
Kunstnik: Martin Mikson
Kostüümikunstnik: Reet Aus
Valguskujundaja: Emil Kallas
Osades: Rain Simmul, Külli Teetamm, Liis Lass, Andres Raag, Kristjan Üksküla, Andero Ermel, Evelin Võigemast, Hele Kõrve, Epp Eespäev, Allan Noormets, Mart Toome, Alo Kõrve, Argo Aadli, Aleksander Eelmaa (Eesti Draamateater), Märt Pius, Mikk Jürjens, Kalju Orro, Tõnn Lamp, Hardi Möller (külalisena)
Esietendus: 24. märts 2018
Mängukoht: Põrgulava
Kestus: 3 tundi 20 minutit, kahes vaatuses
28. märtsil sada viiskümmend aastat tagasi sündis Nižni Novgorodis tisleri perekonda poiss nimega Aleksei Maksimovitš Peškov, kes läks hiljem maailma kirjanduslukku kui sotsialistliku realismi suurkuju Maksim Gorki (1868—1936).
„Põhjas“ etendus esmakordselt Moskva Kunstiteatris aastal 1902, mil noorest autorist ei olnud veel saanud mõjuvõimsat poliitilist figuuri ega ikooni, ning andis suure tõuke Gorki karjäärile. Polüfoonilises, rikkalikus laadis kirjutatud „Põhjas“, mis on rajatud peamiselt tugevatele karakteritele, erineb omajagu Gorki hilisemast, ideoloogiliselt karmimast loomingust. Liialdamata võib seda nimetada Gorki kõige tuntumaks näidendiks, mis on andnud alust tuhandetele käsitlustele üle maailma.
Eestis jõudis „Põhjas“ esmakordselt lavale 1903. aastal Estonias, Willem Thali ja Paul Pinna koostöös. Linnateatri/Noorsooteatri repertuaaris oli sama näidend aga viimati viiskümmend aastat tagasi, mil tähistati Gorki sajandat sünniaastapäeva (lavastas Kalju Komissarov lavakunstikateedri III lennu tudengitega).
Näidendi tegevus toimub vaeste öömajas, mille peremees Kostõljov üürib keldrikorrusel voodikohti neile, kes endale paremat eluaset lubada ei saa. Mõistagi kogub niisugune ühiselamu oma katuse alla kireva seltskonna, kelle hulgast võib leida nii käsitöölisi ja turukaubitsejaid kui ka pikanäpumehi ja tänavatüdrukuid, sekka mõni vaesunud aristokraat või kunstitegelane. Ühel päeval saabub Kostõljovi juurde öömajale rändur Lukaa, kes ilmub vaikselt ja kaob sama vaikselt, tuues üüriliste igapäevaelus ometi kaasa seletamatu lainetuse nagu tiigivette pillatud kivi, mis põhjamuda üles keerutab.
Tõde on põhjas.